Oled Iisakus tantsuõpetaja olnud nüüd juba varsti pea 20 aastat, sest alustasid juba kooli kõrvalt 2004. aastal. Kas Viljandi Kultuuriakadeemia tantsueriala oli pärast gümnaasiumi lõppu Su ainuke ja kindel valik või oli laual ka muid edasiõppimisplaane?

Olin kooli ajal üsna aktiivne õpilane. Lõpetasin kunstide koolis klaveri eriala ja tantsu huvialal 7 klassi. Tantsus oli võimalik jätkata lisaklassis ja kuna mulle tantsimine väga meeldis, siis soovisin sellega jätkata. Etlesin, laulsin, osalesin Iisaku Gümnaasiumi ajalehe toimetuse  töös. Trenni ma ei teinud, kuid õpetaja Rutt Rannula võttis mind ikka erinevatele kooli spordivõistlustele kaasa.  Väikestviisi korraldamise tahe on mul alati sees olnud. Viiendas klassis arvasin, et tahan saada poiste tööõpetuse õpetajaks. Üheksanda klassi lõpus küsis minu vanaema, et kelleks tahan saada. Vastasin, et tantsijaks. Vanema vastus on juba perelegend: „Tantsijaks sa küll ei saa, sul on liiga paksud reied. Võiksid õppida hoopis õpetajaks“.  Võib öelda, et on täitunud nii mu enda soov ja ka vanaema heatahtlik soovitus.  Peale Iisaku gümnaasiumi 12. klassi lõpetamist kandideerisin oma tantsuõpetaja Juta Reesti soovitusel  kultuuriakadeemiasse.  Õe eeskujul sain sisse maaülikooli maaehituse erialale. Tahtsin esialgu proovida ka Tallinna Ülikooli koreograafia erialale, kuid saades teada, et peaksin katseteks pealinna uuesti sõitma jätsin avalduse sisse andmata. Et maaehitus ei olnud  minu jaoks tegelikult mingi valik, siis jäi loota, et saan Viljandi kooli sisse. Nii läks. Hiljem olen veel edasi õppinud ja 2022. aasta juunis sain kätte ka haridusteaduse magistrikraadi ning tantsuõpetaja kutse taseme 7.

 

Kas plaan kodukanti tagasi tulla oli olemas algusest peale või küpses see kuidagi teisiti?

Mul ei olnud üldse mingeid plaane. Gümnaasium sai läbi, ülikool algas, elasin hetkes ja püüdsin muutustega kaasa minna. Algus oli väga raske, sest koduigatsus oli suur. 2004. aasta kevadsuvel tegi Iisaku Kunstide Kooli direktor mulle ettepaneku asuda sügisest tantsuõpetaja ametisse. Sama ootamatult tuli Iisaku raamatukogu väisates palve võtta juhendada segarahvatantsurühm Tantsuking. Sügiseks olin otsuse teinud. Alustasin kunstide koolis tantsuõpetajana ja Iisaku rahvamajas segarühma juhendajana. 2007. aasta sügisel võtsin Jutalt teatepulga veelkord üle ja sest ajast juhendan ka Iisaku naisrühma.

 

Õpetad Iisaku Kunstide Koolis ka erinevaid pille. Kuidas selleni oled jõudnud?

Kui ma 1999. aastal klaveri eriala (nüüd nimetatakse seda huvialaks) lõpetasin, soovisin ma pilliõpet jätkata. Mul õnnestus võtta mõned saksofonitunnid, kuid ei õnnestunud soetada isiklikku pilli ja õpingud seetõttu ei jätkunud. Oleksin tahtnud viiulimängu õppida. Minu Atsalama vanaemal rippusid toa seinal mandoliinid,  seitsmekeelne kitarr ja väike viiul. Väiksena korraldasin viimasega ikka kontserte. Kahjuks soov viiulimängu õppida ei realiseerunud- tantsuõpetaja ütles mulle : „Viiulit sa küll mängida ei saa, sul ei ole nii kiired näpud“. Et õpetaja oli autoriteet, siis nii jäi.

Meil käis kodus Anttila kataloog, kus oli müügil kitarr, mis maksis 999 Eesti krooni. Käis klõps. Otsus tehtud. Oma madratsi alla kogutud esimese tuhande krooni eest tellisin endale pilli. Seda oodates laenutasin raamatukogust Heiki Mätliku kitarriõpikud ja tegin nii öelda kuiva trenni vanaemalt saadud vanal seitsmekeelsel pillil, millel keeli oli alles vaid viis. See oli 23 aastat tagasi.

Aja jooksul hakkasid erinevad muusikainstrumendid minuni  nii öelda ise jõudma. Esialgu karmoška, viiul, mandoliin ja ukulele, hiljem erinevad  kandled, flöödid, torupill jne. 2012. aastal arvas kunstide kooli direktor Pille, et ma võiksin oma oskusi õpilastega jagada. Tänu õpetamisele olen saanud ka oma pillimänguoskust arendada.  Pillimäng on ka nagu tantsimine, kehatöö. Leian palju sarnasusi ja see paelub.

 

Sa õmbled oma tantsulastele tihtilugu ise kostüümid selga. Kus või kellelt oled need oskused selgeks saanud?

Lapsepõlvest mäletan ema õmblusmasina vurinat. Vahel meie uneajalgi, kui hommikuks oli mõnd kostüümi tarvis. Suvel vanaema juures Varesmetsas oli ikka tarvis midagi õmmelda. Padjapüüri või muud säärast. Minu isa vanaema oli Jõhvis rätsep ja ema vanaema Elsa tegi palju käsitööd.  Küllap on see natuke eeskuju ja natuke geenidega seotud. Tahtsin proovida. Kõik ei ole alati õnnestunud, aga vahel vaatad mitu aastat hiljem, et päris hästi tehtud.

 

Milles eriti tugev oled ja mida kõige meelsamini teed?

Kõige rohkem olengi õmmelnud. Pükse, särke, seelikuid. Eriti hästi õnnestus standardtantsu kleit, mille tegin taaskasutuse projektina vanadest roosadest öösärkidest.  Mul õnnestub tikkimine, olen valmistanud kaks tanu ja vist neljadele rahvariide käistele olen tikkinud Iisaku kihelkonna mustri. Minu õde kinkis mulle enda valmistatud vööteljed, millel olen kudunud nii kirivöid kui ka lapilisi. Saan hakkama pastelde valmistamisega.  Lambavilla suudan kedrata lõngaks ja kangaspuudel kudusin endale triibuseeliku kanga.  Vajadusel oskan heegeldada ja kududa ka. Olen taaskasutuse ja vanade asjade usku.

Tundub, et Sinu ööpäevas on küll rohkem kui 24 tundi, sest kuidas muidu Sa selle kõigega hakkama saad. Sul on ju suur pere- neli last ja majapidamine, kus loomad tahavad talitamist jne.

See on süütunnet tekitav küsimus, sest tundub nagu ei pühendaks ma aega perele. Tahan uskuda, et olin ja olen oma pere jaoks olemas. Oleme ikka käinud koos erinevatel sündmustel. Lapsed on olnud väiksest peale kaasas erinevatel Iisaku kunstide kooli ja  rahvamaja pidupäevadel. Meil on oma traditsioonilised tähtpäevad ja sünnipäevade tähistamised. Kvaliteetaeg on igapäevaselt õhtusöögilauas ja koduteel. Jah, me ei käi välisreisidel või perega matkamas, meie pere  reaalsus on just ühised igapäevased hetked.  

Eks need lapsed ja loomad kipuvad vahel paha peale ka. Kuid püüan endast anda parima, et seda ennetada. Ikka juhtub, kuid ma tegelen sellega. Me oleme tegusad kuid mitte ideaalsed. Oleme perega koos pidupäevadel ja tantsuproovides. Vahel mängime kodus koos pilli. Vahel lastega õpime projekti korras mõnda laulu. Vabariigi aastapäeval õnnestus olla tervel perel päris tükk aega ühes toas, see oli suur võit.

 

Süütunnet ma küll eelmist küsimust küsides ei tahtnud esile kutsuda, absoluutselt mitte. Olen ju olnud tunnistajaks sellele, et olete ikka ja alati erinevatel sündmustel kohal ja koos. Sina ja lapsed ja  kaasa Janno ja ema Aili. Tüürisingi pigem sinnapoole, et teada saada, kuidas on sul õnnestunud kõik oma lähedased oma tegemistesse kaasa tõmmata.

Need koosolemised on meie kvaliteetaeg.  Naudime kuniks selliseid hetki on antud.

Ma tahan mõelda, et selline elukorraldus on normaalsus.  Ei oleks ju mõeldav, et peres ei toetata üksteise ettevõtmisi. Kui on esinemine, siis on pidupäev. Nii lihtsalt on. Pean vaid  meeles pidama seda, et tänane võib homme olla juba eilne. Loodan, et toetus ikka jääb.

 

Kes on Su suurim tugi?

Suurim tugi on ikka ema Aili. Tema teeb meile ka sooja õhtusöögi, seepärast ma nii halb kokk olengi, praktikat on vähe.

 

Mida teed meelsasti siis, kui Sul juhtumisi ei ole tunde, proove, õmblus- või muud näputööd vaja teha, ühesõnaga, kui kõik kohustused on täidetud, siis mis on Sinu lõõgastuseks?

Siis ma lihtsalt olen. Kui ma just mõnd pilli ei mängi. Kui olen kurb, siis mängin klaverit ja laulan nukraid laule. Jõuluvaheajal mängisin flööti. Heas tujus tõmban lõõtsa või klõbistan muid instrumente oma pillikogust. Vahel satun mõnd ajuvaba romantilist filmi vaatama.

 

Intervjueerija ja artikli autor Alutaguse valla lehe toimetaja Merle Pikhoff.