Sõda Ukrainas on meid kõiki puudutanud, vähemalt ükskõikseks pole ta meie inimesi jätnud. Seda näitas ka asjaolu, kuivõrd palju leidus  vallaelanikke, kes kudusid ja annetasid villaseid esemeid, mis sooja südamega on nüüdseks Ukraina poole teele saadetud. Loodame, et soojad kindad-sokid, mütsid-sallid, vestid-kampsunid aitavad paljudel Ukraina elanikel külma talve üle elada. Tegelikult on see vaid pisku, millega meie saame aidata… Aga hinges oleme kogu Ukraina rahvaga, olles kindlad, et see hirmus sõda saab ükskord võidetud ja meie südames valitseb ainult suur rõõm ja uhkus.

 

24. novembril, mil sõja algusest möödus üheksa kuud, kogunes Iisaku raamatukogusse märkimisväärselt suur hulk inimesi nii lähedalt kui kaugemalt. Rõõm oli Ukraina külaliste üle, kes on leidnud tööd Alutaguse vallas. Nii esines ukraina rahvalauludega meile Iisaku Kunstide Kooli kitarriõpetaja Lena. Oma elust Eestis ja tööst Atsalamas Tagavälja talus kõneles Natalja. Tema oli ka oma ukrainapäraste küpsetistega katnud meie kohvilaua. Aitäh teile!

 

Iisaku rahvamaja regilauluansamblilt „Silmaline“ kõlas vapustav ukraina sõjahümn “Punane lodjapuu aasal”, ukraina keeles „Ой у лузі червона калина”, mida kuulati pisarsilmil ja püsti seistes. „Silmalise“ liikmed olid üritusel villaste sokkide väel, mis sobitus sümboolselt MTÜ Slava Ukraini ja MTÜ Eesti Rahvamajade Ühingu projekti „Sooja südamega Ukrainasse“ villaste esemete kogumisega. Meie vallast annetati Ukrainasse saatmiseks 181 paari sokke, 45 paari  kindaid, 22 salli, 11 mütsi, 10 kampsunit ja üks paar sääriseid. Tänud valla elanikele panustamast!

 

Sel imelisel küünlavalgusõhtul, mis (alles tagantjärgi mõeldes) sümboliseeris olukorda Ukrainas, kus väga paljud elanikud on ilma elektrita, esitles poetess Virve Osila oma värskelt ilmunud raamatut „Noppeid“ ja luges luulet, mis on sündinud hingevalust seoses Ukraina sõja koleduste ja kannatustega. Üks luuletus oli paberile saanud vast sama päeva hommikul, 24. novembril:

 

Ukraina lapsed, kes eostati üheksa kuu eest,

sünnivad täna.

Nad kuulasid kasvades emade südametukseid;

toitusid nende verest ja armastusest,

aga ka varjumisrutust ja pagemisängist,

lõikavast leinast ja voogavast valust;

seestpidi söövast surmahirmust,

maadligi murdvast murest

ning vahkvihast vaenlase vastu.

Võõrad koletised on üheksa kuud

tapnud täna sündivate laste vanemaid

ega kõhkle tapmast ka täna sündivaid lapsi;

nad lõhuvad jätkuvalt kodusid,

purustavad linnu ja külasid,

rüvetavad maad ja põletavad põlde.

Nad võtavad soojuse ja valguse

ning varastavad laste hälle ja voodeid.

Nad on nagu lohed,

kelle maharaiutud peade asemele kasvavad uued,

veel ahnemad, veel näljasemad, veel tapahimulisemad.

Kõrgete müüride taga veel kõrgemas

verevärvi viisnurgaga tornis istub nende esikoletis,

Lohe Gorõnõtš,

südametu ja külmasilmne tundetu tõbras,

kelle prinkidel põskedel pole ainsatki emotsioonikurdu.

Tema, timuka käeviipele kuuletuvad kõik –

tittedest raukadeni, sõduritest kindraliteni.

Pikki aastaid on nad enestes korrutanud viha ja jaganud kadedust,

ristsugutanud vaenu vaimupimedusega

ning süüdanud sõjatõrviku Euroopa südames.

Üheksa kuuga on nad sünnitanud tuhandeid koerakoonlasi;

silmituid, südametuid, siledapõskseid,

kelles pole kübetki inimlikkust,

sest vihast siginuile on teadmata armastuse tähendus.

Täna sünnivad lapsed,

kes eostati üheksa kuu eest armastuse vägeva väega,

nende silmis on lubadus,

et peagi pürgivad päevalilled taas päikese poole;

nende väikestes rusikasse surutud kätes on aimata töökust ja tegusust,

et tõsta Ukraina tuhast;

nende lalinas on lodjapuuokste sosin,

mis lohutab, sisaldades usku ja unistusi.

Meie kõikide südameid täitev lootus ja usk ja armastus

valgustab tänaste vastsündinute hirmrasket teed läbi pimeduse.

Nemad väärivad tulevikku ja tulevik vajab neid.

Need lapsed, kes täna sünnivad,

suudavad surmata viimasegi lohe,

et jätkuks ja kestaks elu koletistevabal kodumaal.

Slava Ukraini! Gerojam Slava!

 

Fotol Virve Osila.

 

Hille Väljaotsa

Iisaku raamatukogu vanemraamatukoguhoidja